„Hakkasin hetkiti taas iseennast nägema“ – Erica lugu elust kroonilise valuga
Juba aastaid on 40-aastane Erica Askolin elanud kroonilise valuga, mis mõjutab tema elu igat tahku. Kukkumise järel alanud valu muutis tema tuleviku täielikult.
Enne vigastust töötas Erica muusikaliartisti ja lavakunstnikuna. Kui valu süvenes ja toimetulekuvõime halvenes, oli ta sunnitud loobuma ametist, mida ta armastas. Praegu õpib ta kultuurikorraldajaks ja valmistub uueks karjääriks.
„Praeguse toimetulekuvõimega ei saa ma enam lavakunstnikuna töötada. Aga olen tohutult tänulik, et olen saanud uut ametit õppida.“
Kui valu võttis igapäevaelu üle
Kõige hullemal ajal mõjutas valu kõike. Pideva valuga kaasnes tugev ajuudu, mis raskendas keskendumist ja muutis isegi kõige lihtsamad igapäevatoimingud keeruliseks.
„Olin sisuliselt elav zombi.“
Valu oli pidev ja tugevad valuhood võisid tulla ette hoiatamata. Mõnikord andsid jalad äkki järele ning isegi kõige tavalisemad toimingud käisid üle jõu.
„Ma ei suutnud lugeda isegi ühte lehekülge teksti. Valuhoo ajal tundus võimatu isegi lihtsale sõnumile vastata.“
Igapäevaelus vajas ta palju tuge. Erica sai abi isiklikult abistajalt ja mitmesugustelt rehabilitatsiooniteenustelt, kuid pikka aega oli iga päev lihtsalt vastupidamine.
Uus võimalus kroonilise valuga toimetulekuks
Enne Sooma tDCS-raviga alustamist oli Erica saanud juba häid tulemusi rTMS-raviga. Kui see ravi lõppes, soovitas tema valuarst lisada raviplaani ka Sooma-ravi.
„Mu arst otsis alati uusi ravivõimalusi. Usaldasin teda ja olin valmis proovima kõike, mis võiks aidata.“
Kuna ravi sai teha kodus, sobitus see loomulikult tema päevarütmi. Tavaliselt tegi Erica raviseansid õhtul enne magamaminekut.
„Õhtune aeg sobis mulle hästi, sest pärast ravi tunnen end lõdvestunult ja unisena. Võtsin Sooma-seadme kaasa isegi oma mesinädalatele Norra mägedesse.“
Selgem mõtlemine ja suurem iseseisvus
Üks esimesi muutusi, mida Erica märkas, oli see, et ajuudu hakkas hajuma.
„Kui suutsin taas terve lehekülje läbi lugeda, oli see tohutu verstapost.“
Parem keskendumisvõime andis peagi tunda ka igapäevaelus. Paberimajandusega oli lihtsam hakkama saada ja tasapisi sai ta õpingute juurde tagasi pöörduda.
Kuigi õpingud nõudsid paindlikku õppekorraldust ja abivahendite tuge, liikus ta lõpetamise poole järjekindlalt edasi.
„Suutsin keskenduda palju kauem kui varem. Tänu sellele sai õppimine võimalikuks.“
Ta märkas ka, et ootamatud valuhood, mis varem tekkisid ilma nähtava põhjuseta, muutusid harvemaks.
Iseenda taasleidmine
Kuigi krooniline valu on endiselt osa Erica elust, tunneb ta, et nii tema toimetulekuvõime kui ka elukvaliteet üldiselt on tunduvalt paranenud.
Kui temalt küsida, milline see muutus tundus, vastab ta kõhklemata.
„Tundsin, et hakkan hetkiti taas iseennast nägema. Isegi mu abikaasa märkas, et mu näoilmed olid tagasi tulnud.“
„Kusagil selle zombi taga nägin vilksatusi inimesest, kes ma varem olin.“
See ei tähendanud, et kõik sümptomid oleksid kadunud. Pigem hakkasid tasapisi tagasi tulema need eluosad, mille valu oli tagaplaanile tõrjunud.
„Proovida tasub alati“
Praegu juhib Erica kroonilise valuga inimeste kogemustoe rühmi ja kohtub regulaarselt teistega, kes otsivad võimalusi oma elukvaliteeti parandada.
Tema sõnum on lihtne:
„Proovida tasub alati, sest kunagi ei tea, mis just sinu puhul toimib.“
Ta usub, et tõhus valuravi nõuab sageli mitme ravivõimaluse kombineerimist ning et inimestel peaks olema rohkem mitteravimilisi võimalusi.
„Minu arvates peaksime olema palju valmimad pakkuma valu leevendamiseks mitteravimilisi ja uuenduslikke lahendusi. Kõigile ei piisa ainult ravimitest. Mina ei leidnud ühtegi valuvaigistit, mis oleks mind aidanud, nii et mu arstid pidid otsima tavapäratuid lahendusi. Praegu kasutan valuga toimetulekuks lisaks vesifüsioteraapiale ja kodusele taastusravile ka tDCS-i, rTMS-i ja Mollii-ülikonda. Minu puhul see kombinatsioon toimib.“
Sooma-ravi on endiselt oluline osa tema igapäevaelust.
„Tõhus valuravi annab mulle igapäevaelus turvatunde ja toe.“