„Kui valu vaibus, tundus elu jälle minu omana“ – Gitta Försteri lugu
60-aastane Gitta Förster on elanud valuga peaaegu kogu oma elu. Fibromüalgia, migreen ja depressioon valitsesid aastaid tema igapäevaelu – kuni ta leidis ravi, mis keskendus just sellele, mis tema elukvaliteeti kõige rohkem piiras.
„Ärkasin valuga.“
Nii kirjeldab Gitta Förster aega enne Sooma tDCS-ravi. Iga hommik algas valuga. Kodused toimetused, koeraga jalutamine ning pere ja lastelaste jaoks olemas olemine võtsid sageli kogu tema jõu.
„Mul oli lausa hea meel, et sain lõuna paiku pikali heita ja puhata. Õhtul olin alati õnnelik, kui päev oli läbi ja sain vara magama minna.“
Valu oli olnud osa tema elust lapsest saati
Gitta jaoks oli valu olnud elu osa juba lapsepõlvest. Lihasvalusid, jäsemevalusid ja peavalusid peeti kaua lihtsalt kasvuvaludeks.
Alles palju aastaid hiljem diagnoositi tal fibromüalgia. Umbes samal ajal tunti lõpuks ära ka tema depressioon. Selle juured ulatusid lapsepõlve ja see viis ta lõpuks professionaalset abi otsima.
Aastate jooksul proovis ta paljusid ravimeid.
„Ma ei tundnud end enam õieti inimesena.“
Vähem valu ja migreeni
Kui talle pakuti võimalust proovida Sooma tDCS-ravi, otsustas Gitta sellega alustada.
Nüüd on ravi kindel osa tema hommikurutiinist. Enne koeraga jalutama minekut keedab ta endale tassi kohvi, istub oma lemmiktugitooli ja teeb 20-minutilise valuravi.
„See on nii-öelda minu energialaeng.“
Suurim muutus, mida ta märkas, puudutas valu.
„See aitas tõesti jäsemevalude puhul. Jäsemevalude ja migreeni puhul.“
Varem olid tal regulaarselt tugevad migreenihood. Nüüd tuleb neid harva.
„Sel aastal on neid olnud võib-olla kolm korda ja needki on olnud pigem kerged.“
Rohkem jõudu asjadeks, mida ta armastab
Kui valu vaibus, tuli tasapisi tagasi ka rõõm igapäevaelust.
Nüüd veedab Gitta rohkem aega oma aias, mis on tema suurim hobi. Ta on leidnud uuesti tee ka savitöö ja joonistamise juurde.
„See oli pikka aega soikunud. Nüüd hakkab see tagasi tulema.“
Ta veedab taas meelsasti aega ka sõpradega: käib matkamas, restoranis või kinos. Varem polnud tal selleks sageli jõudu.
„Kuna valu on vähenenud, on mul jälle palju rohkem põhjust naerda.“
Väikesed muutused, suur vahe
Fibromüalgia ja depressioon on endiselt osa tema elust. Sellegipoolest tunneb Gitta, et elu on praegu palju nauditavam.
Ta magab paremini kui varem ja, mis kõige tähtsam, valu ei juhi enam tema päeva igat tundi.
„Olen selle eest tohutult tänulik.“
„Kõige kallim kingitus, mille olen kunagi saanud“
Kui Gittalt küsida, mida Sooma tDCS talle praegu tähendab, ei kõhkle ta hetkegi.
„Minu jaoks on see kõige kallim kingitus, mille olen kunagi saanud.“
Ta loodab, et tema lugu julgustab teisi depressiooniga inimesi.
„Tõuse püsti, sea kroon sirgu ja mine edasi.“
Ja kui keegi mõtleb, kas proovida Sooma tDCS-i, on tema soovitus selge.
„Sest ma tõesti usun, et midagi paremat ei ole. See ei tee haiget ja võtab väga vähe aega. Isegi need 20 minutit saan kasutada enda jaoks. See on minu aeg – aeg, mille olen eraldanud ainult endale, et ennast hästi tunda.“